Hõõglamp on elektriline valgusallikas, mis muudab juhi kuumaks ja helendavaks pärast voolu läbimist. Hõõglamp on elektriline valgusallikas, mis on valmistatud soojuskiirguse põhimõttel. Lihtsaim hõõglambi tüüp on see, mille hõõgniidist laseb läbi piisavalt voolu, et see hõõguma hakkaks, kuid hõõglambi eluiga on lühike.
Halogeen- ja hõõglampide suurim erinevus seisneb selles, et halogeenlambi klaaskest on täidetud mingi halogeen-elementgaasiga (tavaliselt joodi või broomiga), mis toimib järgmiselt: hõõgniidi kuumenedes aurustuvad volframi aatomid ja liiguvad klaastoru seina poole. Klaastoru seinale lähenedes jahtub volframiaur umbes 800 ℃-ni ja ühineb halogeeni aatomitega, moodustades volframhalogeniidi (volframjodiidi või volframbromiidi). Volframhalogeniid jätkab liikumist klaastoru keskpunkti poole, naastes oksüdeerunud hõõgniidi juurde. Kuna volframhalogeniid on väga ebastabiilne ühend, kuumutatakse seda ja laguneb see uuesti halogeeniauruks ja volframiks, mis seejärel sadestub hõõgniidile aurustumise kompenseerimiseks. Selle ringlussevõtuprotsessi abil pikeneb hõõgniidi kasutusiga mitte ainult oluliselt (peaaegu 4 korda hõõglambist), vaid ka seetõttu, et hõõgniit suudab töötada kõrgemal temperatuuril, saavutades seeläbi suurema heleduse, kõrgema värvustemperatuuri ja suurema valgusviljakuse.
Autotulede ja laternate kvaliteedil ja jõudlusel on oluline tähtsus mootorsõidukite ohutuse seisukohalt. Meie riik koostas 1984. aastal Euroopa ECE standardite kohaselt riiklikud standardid ning laternate valgusjaotuse toimivuse tuvastamine on üks olulisemaid neist.
